Paar päeva tagasi rääkisin juttu oma hea sõbrannaga,
kes ootamatult vestluse käigus lausus: „Ma ei saa vist kunagi peenikeseks!“
Tundsin selles väljaütlemises ära iseenda. Õigemini iseenda kahe aasta tagusest
ajast kui mu elu juhtis kinnisidee, et pean saama peenikeseks. Nägin selle
nimel väga palju vaeva. Võiks isegi öelda, et mõtlesin hommikust õhtuni ainult
sellele, et mida ma nüüd võin süüa ja millal jälle trenni teha saan. Ühel
hetkel andis alla mu tervis, mis enam ei jaksanud sellise surve all minuga
koostööd teha.
Aasta aega tagasi puutusin täpselt sama probleemiga
uuesti kokku, ent siis juba teistmoodi. Minust sai 7-14 aastastele lastele
mõeldud haridusliku programmi „Olen see, kes olen!“ projektijuht. Koolitasin
kokku üle 30 täiskasvanud juhi, kes hakkasid üle Eesti tegelema lastega ja
nende enesehinnangu edendamisega. Nimelt see „ma pean saama selliseks ja selliseks…“ probleem pole kaugeltki
mitte ainult täiskasvanute kinnisidee. See puudutab meid, meie lähedasi ja
lapsi meie ümber. Miks? Kasvatus tähendab eeskuju ning kui eeskuju väljendab
pidevat rahulolematust endaga, siis tekib sama tunne ka lapses, kes oma eeskuju
jäljendab ning temalt õpib.
Tänasel päeval elame maailmas, kus koos meiega
elutseb ka iluideaal. Tegemist on väljamõeldisega, mille on kujundanud meedia
ning ühiskond meie ümber. Me kõik teame, milline näeb välja iluideaal aga samas
üle maailma erinevates paikades on iluideaal väga erinev. Korduvalt olen viinud
läbi koolitustel täiusliku naise nimekirja koostamist ning uskumatul kombel
tundub nendel hetkedel nagu täiuslik naine olekski tõesti olemas, sest tema
kirjeldus on alati osalejate poolt väga detailselt määratletud. Ometi on see
vaid pettekujutelm, mis on loodud töötlusprogrammidega, trükitud suurelt
seintele, ajakirjadesse ning paigutatud meie pähe. Me oleme selle vastu võtnud.
Tahtmatult. Nii naised kui mehed. Sellest tulenevalt elame igapäevaselt selle
surve all, et tahame sarnaneda kellelegi teisele. Täislikkusele? Ei, hoopis
iluideaalile, mida pole võimalik kunagi saavutada, sest see on igaühe jaoks
erinev ning pidevas muutumises vastavalt meedia mõjutustele.
Hind, mida iluideaali poole pürgimise nimel maksame
pole ilmselt midagi sellist, mida oma igakuises eelarves kajastame. Ilmselt pole
see ka midagi sellist, mida teadlikult oleme nõus tasuma. Meie enesehinnang
pole kivist ning ühel hetkel jõuame madalseisu kui avastame, et me polegi
kunagi piisavalt head ja ilusad. Meie suhted sõprade ja lähedastega on kerged
purunema kui kurdame igapäevastes vestlustes oma kehakaalu üle ning loobume
sõbra valmistatud õhtusöögist toitumiskava pärast. Loota võib, et kulutused ilu
nimel piirduvad vaid kosmeetikaga ning ei jõua operatsioonide ja ilukirurgiani,
oma elu ohtu seadmiseni.
Kas teadsid, et kuskil laias ilmas…
… arvatakse, et tüsedad naised on ilusad ning see
toob kaasa tüdrukute sundtoitmise, et neid atraktiivsemaks muuta.
… arvatakse, et pikad kaelad on väga ilusad ning
naised ja tüdrukud venitavad oma kaelu metallrõngastega pikemaks, et olla
ilusad ning kuuluda kogukonda.
… peetakse päevitunud nahaga inimesi ilusamaks ja
seetõttu istuvad inimesed lampide all, piserdavad enda ja oma laste keha
värviga ning hõõruvad nahale toonivaid kreeme.
… peetakse heledamat nahavärvi ilusamaks ja inimesed
määrivad end valgendavate kreemidega ning väldivad päikese käes olemist.
… usutakse, et pikkus lisab inimesele ilu ning mõned
inimesed käivad jalgade pikendamise operatsioonidel.
Enda ja oma välimuse eest hoolitsemine, tervislik
toitumine ja eluviis on äärmiselt olulised! Samas veelgi olulisem on, et
inimene teeks seda iseenda pärast, mitte selleks, et olla nagu keegi teine.
Seetõttu saabki kõik alguse meie endi mõtteviisist ja teadlikkusest. Vaja on
veidi julgust, et vaadata peeglisse ning teha selgeks, kelle või hoopis mille
nimel pingutame. Tänu sellele, et hakkasin koolitama “Olen see, kes olen!”
programmis teisi, võin öelda, et jõuan ka ise järk-järgult just sellise
mõtteviisini, mis aitab mul tunda ennast oma kehas hästi ning nautida hetki ja
elamusi. Iluideaali surve all elades jäävad tõelised väärtused tihti
tagaplaanile. Samas tean, et pole üldsegi lihtne iluideaali mõjutustest
vabaneda, sest see ümbritseb meid kõikjal ja inimesed ka ise oma valikute ja
tegudega muudavad iluideaali poole pürgimise aina loomulikumaks. Just väikesed
muudatused on sel juhul juba suur võit. Näiteks kuuldes oma sõbranna
peenikeseks saamise kinnisideed, saab teda suunata probleemi tuumani, ehk miks
ta soovib peenikeseks saada.
Panin oma loo ning mõtted kirja selleks, et juhtida
tähelepanu probleemile, mis meid ümbritseb, mis mõjutab lapsi ja noori, meie
sõpru ja lähedasi, meid endid ning samas tundub olevat kellegi teise kauge
probleem. Tegelikult on see meie kõigi probleem, mõne jaoks vähemal, teise
jaoks rohkemal määral. Mõelge nüüd iseendale, oma sõpradele, lastele,
lähedastele. Kui veidigi tähelepanelikumalt jälgida, võite avastada iluideaali
järgimist ja mõjusid kõikjal, nii meedias kui ka sotsiaalmeedias, sõprade ja
pere ringis, tööl, spordiklubis, teie lapse klassis… Minu eesmärgiks on juhtida sellele teie
tähelepanu, et oskaksite märgata, teadvustaksite probleemi ning julgeksite
mõelda teisiti. Kõlab ilmselt väga läilalt, ent 7-14 aastased õpivad “Olen see,
kes olen” programmist seda, et pole olemas ainult ühte viisi olla ilus ning me
kõik oleme erilised. See on ju tõsi. Lihtsalt miks me seda ei usu või kui
usume, siis ei käitu vastavalt?
Loe Elo arvamuslugu ka Postimehest ja Delfist!